Haridussüsteemi eesmärkidest, nende saavutamisest ja mõõtmisest --------------------------------------------------------------- Viimasel ajal on Eestis palju räägitud meie haridussüsteemi kvaliteedist ja selle mõõtmisest küll igasuguste võrdlustestidega (PISA, TIMSS), küll riigieksamitega. Samas unustatakse enamasti ära, et mõõtmine pole asi iseeneses, enne mingile asjale hinnangu andmist tuleb kokku leppida eesmärgid ja kriteeriumid. Ka spordis käbi asi nii, et kõigepealt pannakse paika reeglid, kas hüpatakse kõrgust või kaugust, aetakse palli väravasse või korvi, ja alles seejärel saab hakata treenima ning võistlusi korraldama. Nõnda küsigem endalt, mis on meie haridussüsteemi eesmärk, mille poole me püüdleme? Vastuse leiame Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel rippuvast programmdokumendist "Üldharidussüsteemi arengukava 2007-2013", kust võib rasvases kirjas lugeda järgmist. Nii põhikooli kui ka gümnaasiumilõpetajad peavad *) olema otsustus- ja vastutusvõimelised, eetiliste väärtushinnangutega aktiivsed ühiskonna liikmed nii tarbijatena kui loojatena, *) harmoonilise isiksusena olema küllaldaselt ette valmistunud eluga toimetulekuks ja haridustee jätkamiseks kas akadeemilisel või kutseõppe suunal, *) olema orienteeritud edule, väärtustades teisi ja olles väärtustatud teiste poolt, *) suutma orienteeruda maailma eri kultuurides, olles sallivad erisuste suhtes ja säilitades omaenese kultuuri ning identiteeti, *) omama valmisolekut ning motivatsiooni täiskasvanuna vajadusel ümber õppida. Tsiteerit eesmärgid on küll kahtlemata õilsad, kuid kas neis suundades meie kool tõesti ka töötab? Kas meie tunniplaanidest võib leida aineid nimedega "Otsustus- ja vastutsuvõime", "Eluga toimetulek", "Kaaslaste väärtustamine" või "Valmistumine tulevaseks ümberõppeks"? Ei. Heal juhul pakub mõni kool õpilastele valikainena eetikat või kultuurilugu, kuid riiklikus õppekavas mainitakse millegipärast hoopis emakeelt, matemaatikat, keemiat, looduslugu jne. Niisiis ei lähe meie missioonilausena sõnastatud eesmärgid ja igapäevane töö eriti hästi kokku. Miks küll? Vastus pole ilmselt lihtne, sisaldades endas suures osas ajaloolist pärandit ning traditsioone, kuid võtan endale siinkohal vabaduse püstitada veel üks hüpotees, mis minu arust aitab selgitada paljusid teisigi meie haridussüsteemis ette tulevaid veidrusi (näiteks riigieksamied). Nimelt tundub mulle, et meie ühiskonna (ja sealhulgas hariduse) juhtide seas valitseb suur vajadus oma tegevuse tulemeid mõõta. Majanduses võib seda tungi ju iseenesest mõistagi -- Eesti peab tahes-tahtmata globaalsel turul läbi lööma ning isegi isegi protsendipunkti murdosa mingis arvestuses tähendab rahva heaolule palju. Mõõtühikuna kasutatakse seejuures enamasti lihtsastimõistetavat suurust raha ning oluliste otsuste tulemused selguvad heal juhul juba aasta-paari pärast, st ühe valimistsükli jooksul. Hariduses põrkame kohe aga ebameeldivale probleemile: enamus ülaltoodud programmilistest eesmärkidest on mittemõõdetavad. Kuidas sa hing teed kindlaks, kas noor inimene on piisavalt otsustus- ja vastutsvõimeline, eetiline, edule orienteeritud, teiste poolt väärtustatud, motiveeritud vajadusel ümber õppima või kas ta üleüldse oma eluga toime tuleb? Näiteks eetilisuse üle saab otsustada reeglina negatiivselt kui noor inimene astub kuritegelikule teele ning teda õiguskaitseorganite poolt karistatakse. Ka eluga toimetulekut õnnestub ju põhimõtteliselt kuidagimoodi mõõta, kuid paraku on mõtet seda teha alles paarkümmend aastat pärast põhikooli või gümnaasiumi lõppu. Seega kui mõni poliitik teeks otsuse, mis pikas perspektiivis aitaks paljudel noortel paremini läbi lüüa, lõikaks loorbereid hoopis teine valitsus. Loomulikult ei usu ma, et haridusjuhid üritaksid meelega teha halbu või suvalisi otsuseid pelgalt tulevaste valitsuste maine kukutamiseks; lõppude lõpuks võivad nad nõnda ju iseendale jalga tulistada kui poliittsükli järjekordsel laineharjal kümnekonna aasta pärast taas tüüri juurde pääsevad. Igal juhul tuleb aga valijaid kuidagi veenda, et eelmisel ringil olles midagi "TEHTUD!" sai ja selle töö juures on üldarusaadavad mõõdikud suureks abiks. Hea küll, isiksuse harmoonilisust või sallivust erisuste suhtes on raske hinnata, aga mõne eesmärgiga peaks ju lihtsamini minema? Ja kui eesmärgi täidetust otse mõõta ei õnnestu, siis ehk saame öelda midagi selle suunas liikumise edukuse kohta? Veelkord ülaltoodud loetelu läbi vaadates näeme, et kõige käegakatsutavam punkt selles on eluga toimetulek. Kas noor inimene peab tulevikus maailmas ringi liikuma? Ikka, seega tuleks talle õpetada keeli ja geograafiat. Kas poes arvega pügada saada on hea? Ei, seepärast õpetame talle matemaatikat. Nõndamoodi edasi arutledes saamegi tulemuseks rõhuva osa meie hetkel kehtivast õppekavast, mis aga kõigist õilsatest eesmärkidest teenib vaid ühte-kahte. Kõiki ülejäänusid (vastutusvõime, väärtushinnangud, eetika, isiksuse harmoonia jne) üritab saavutada ehk ainult kodaniku/ühiskonna/inimeseõpetus, mida noor inimene kogu 12 kooliaasta vältel saab kokku ainult 12 nädalatundi. Seega jõuame käesoleva kirjatüki esimese suure tõdemuseni: Meie haridussüsteemi eesmärgid ning nende saavutamise meetodid on tasakaalust väljas. Järelikult tuleb muuta tuleb kas eesmärke või meetodeid. Kuna viimaste muutmine eeldaks suuri investeeringuid, aga esimesi saab välja vahetada paari pliiatsitõmbega, läheme siinkohal kergema vastupanu teed ning arutleme, millised oleksid meie praeguses olukorras reaalsed eesmärgid. Mõistmaks, miks meie haridussüsteemi eelpooltoodud missioon hästi ei tööta, vaatleme veidi utreeritud näitena varast. Ka tema on orienteeritud edule, saab eluga hakkama, suudab otsustada, olles valmis oma tegevuse eest vastust andma, on oma ümbruskonnas hinnatud ning õpib vajadusel ümber; isegi vargaeetika on olemas Miks me siis vargaid ühiskonna väärvõrseteks peame? Loomulikult väga lihtsal põhjusel: vargus kui nähtus on kasulik ainult üksikisiku (varga) seisukohast, kuid ühiskonnale üldkokkuvõttes kahjulik. Siit saame artikli teise olulise tähelepaneku: Haridussüsteemil on peale isiksuse arengu veel teisigi, ühiskondlikke eesmärke. Ma ei tea, miks, kuid millegipärast häbenetakse meil koolis rõhutada, et õppima ei pea ainult enda, vaid ka riigi ja rahva heaks. Alustasin oma kooliteed 1981. aastal ning tollal tähtsustati hariduse ühiskondlikku aspekti vahest ehk liigagi palju, kuid täna oleme kreenis teisele poole ning minu arust tunduvalt hullemini. Jah, loomulikult õpib noor inimene meelsamini seda ainet, millega ta paremini hakkama saab, kuid paraku on mõnede ainetega lihtsam hästi toime tulla kui teistega. Samas kipuvad just raskemad ained (matemaatika ja füüsika) ühiskonna jätkusuutlikkuse seiuskohast tähtsamaks osutuma kui nende "pehmemad" kollegid. Püüd suunata rohkem abituriente valima ühiskonnaõpetuse riigieksami asemel matemaatikat on aga justkui vastuvett ujumine -- see nõuab vooluga kaasa minemisest enam energiat, kuid soovitud kohta jõudmiseks tuleb keskmiselt pool maad just vastu vett ujuda. Kuhupoole meie ühiskond õieti liikuda tahab? Sellele küsimusele annab vastuse teine arengukava "Teadmistepõhine Eesti 2007-2013", kus sõnastatakse kolm suurt eesmärki: 1. Teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõimeline kvaliteet ja mahu kasv 2. Uuendusmeelne ettevõtlus ülemaailmses majanduses uut väärtust loomas 3. Pikaajalisele arengule suunatud ja innovatsioonisõbralik ühiskond Mainitud arengukava ei jää pelgalt deklaratiivseks, vaid toob ära ka rea meetmeid nende eesmärkide saavutamiseks. Konkreetselt haridussüsteemi kohta käib neist meede 1 "Inimkapitali arendamine": 1.1 Töötatakse välja ja viiakse ellu meetmete kompleks põhikoolis ja gümnaasiumis, et äratada õpilastes sügavamat huvi teaduse ja tehnoloogia vastu (sh toetatakse riiklikult tehnika- ja loodusmaju, õpilaste teaduslikke ühinguid, TÜ teaduskooli, TLÜ Õpilasakadeemiat jne; toetatakse üleriigilisi ja rahvusvahelisi aineolümpiaade; lisaks olemasolevatele luuakse stipendiumid põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele loodusteaduste ja tehnika valdkonnas). 1.2. Populariseeritakse ühiskonnas teadust, teadusharidust ja innovatsiooni ning propageeritakse teaduslikku maailmavaadet ja eetilisi põhiväärtusi (sh toetatakse teadusseltside ning SA Teaduskeskuse AHHAA, SA Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskuse jt teadust avalikkusele tutvustavaid keskusi; luuakse ja arendatakse teadusuudiste ja -propaganda portaale (nt ETIS); teadust propageerivad saatesarju ja artikleid massimeedias; erinevaid konkursse ja mänge noortele; toetatakse eesti keele kasutamist teaduskeelena). Arengukava on koostatud väga realistlikult, andes endale aru liberaalse hariduskorralduse olemusest, kus noori inimesi tuleb riiklikult tähtsate eesmärkide täitmisele suunata mitte piitsa, vaid präänikuga. Võin omaenese kogemusest öelda, et tehnikamajad, teaduskoolid, olümpiaadid, Eureka-tüüpi keskused ja teised huvitegevusele suunatud ettevõtmised on tõesti efektiivsed vahendid õpilastes reaalainetehuvi äratamiseks. Paraku ununeb meie riigiisadel sageli, et ühiskonna juhtimine präänikutega läheb piitsameetodist tunduvalt kallimaks ja nõuab märgatavalt suuremaid investeeringuid. Tuletame meelde mitmeid aastaid kestnud saagat AHHAA-keskuse maja rahastamisega, mõtleme selle peale, kui kaua veel jätkub olümpiaadikorraldajatel entusiasmi aastast aastasse praktiliselt tasuta tööd rabada ja küsime siis, kas kirjutame kaunikõlalisi arengukavasid ainult paberile või kavatseme neid ka sisuliselt ellu viia. Ja kui ei kavatse, siis äkki oleks lõppkokkuvõttes ikkagi mõistlikum nõuda kõigilt koolilõpetajatelt ühtlaselt koralikke reaalteadmisi koos kõige sellest tulenevaga (nt põhikoolis matemaatikatundide arvu taas jätkusuutlikule tasemele tõstmine)? Midagi aegajalt riiklikul tasemel ikka tehakse ka. Möödunud aasta lõpul käidi välja idee muuta matemaatika riigieksam kohustuslikuks ning see ettepanek leidis kohe toetust nii poliitikute, ülikoolide kui erialaliitude seas. Esimesel pilgul tundub kõik ilus: miks peaks kirjand ainsana priviligeeritud staatust nautima kui võõrkeeled ja matemaatika on kaks vähemalt sama tähtsat üldhariduse alustala. Samuti ei nõuaks veel paari eksami kohustuslikuks kuulutamine praktiliselt mingeid lisainverseeringuid, sest riigieksamite süsteem peab naguni arvestama võimalusega, et kõik koolilõpetajad mõnda ainet sooritada tahavad. Ju sellepärast idee poliitikutele niiväga meeldibki -- kulusid ei mingeid, aga linnukese saab kirja. Ülikoolide huvi üldkohustusliku eksami vastu on segatud meeleheitega. Tänu matemaatikaeksami populaarsuse järsule langusele pole enam piisavalt noori, kes formaalseltki insener-tehnilistele erialadele astuda saaksid. Kas aga kohustuslik matemaatika riigieksam viib meie ühiskonna tõesti lähemale tema pikaajalistele eesmärkidele? Julgen siinkohal sügavalt kahelda. Eestis otsustatakse riigieksamite põhjal muuhulgas ülikooli sisseastumine, mistõttu peavad esitatavad ülesanded suutma selekteerida andekad õpilased aine lihtsalt korralikult omandanutest. Massilisus sunniks eksami taset aga pigem langetama, mistõttu ülikoolid peavad pikemas perspektiivis hakkama oma eksameid korraldama (näiteks TTÜ neid otsast juba teeb). Võibolla polekski see kõige hullem lahendus -- vanal hallil nõuka-ajal sooritas enamus abituriente koolilõpusuvel topeltporstu eksameid ja keegi selle pärast ära ei surnud. Praegune olukord, kus matemaatikaülesannete sisseastumistaseme raskus paljusid gümnasiste ära hirmutab, on igatahes tunduvalt kehvem. Niisiis võtan sõnastada selle artikli kolmanda, eelmistest veidi päevapoliitilisema tõdemuse: Kohustuslikuks saab mingi eksami teha vaid siis, kui tema eesmärk on hinnata koolilõpetajate üldist taset antud aines. Kõik lennukamad eesmärgid (sh ülikooli astumine) peavad jääma kõrgema taseme eksamite otsustada, korraldagu neid siis REKK diferentseeritud õpetuse sildi all või lausa ülikoolid ise. Muuhulgas ei anna kõigile kohustusliku matemaatikaeksami toetamine ülikoolidele pikemas perspektiivis midagi -- sisseastujate teadmiste kvaliteet selle meetme tagajärjel ei parane, pigem vastupidi, sest eksamid tuleb siis veel lihtsamad teha. Taset saab tõsta ikka ainult sisulise tööga, kusjuures jalgratast pole tarvis leiutada, kõik vajalikud sammud on teadmistepõhise Eesti arengukavas juba ammu kirjas. Toetame olümpiaade, ehitame igasse maakonda teaduskeskuse, motiveerime õpilasi stipendiumitega ja õpetajaid palgaga ning toome avalikku meediasse tagasi teadust propageerivad saatesarjad. Lihtne, kas pole? Ahjaa, tolsamal pimedal nõuka-ajal jooksis teles matemaatikaviktoriin "Nuputa", millega ka mul endal soojad mälestused on ja ilma milleta poleks ma võibolla oma praegust elukutset valinudki. Viktoriin ise käib ühe õpetaja entusiasmist Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis endiselt edasi, kuid (riigi)televisioon ei tunne selle vastu enam ammu huvi. Tõepoolest, vaatajanumbreid mingi tuhatkond huvilist üles ei aja ning potentsiaalne kasu, mis majandusele paarikümne aasta pärast tekkida võiks, käib ETV taskust kaarega mööda. Lugupeetud poliitikud! Kui teil oma palga tõstmise kõrvalt vahel natuke aega niisama üle jääb, siis palun lugege iseenda kirjapandud arengukavu ja valige, kas minna tagasi rangemalt reguleeritud õppekavadele või teha liberaalse süsteemiga tulemuste saavutamiseks vajalikud lisainvesteeringud. Praegune kord, kus piitsa jääb järjest vähemaks, aga präänikut ei paista kusagil, viib meid iga aastaga üha sügavamasse stagnatsiooni. Kokkuvõtteks tahan väljendada oma sügavat veendumust, et hariduse sisulised tulemid on olemuslikult mittemõõdetavad ja sellest johtuvalt tundub mulle, et me kipume igasuguseid mõõdikuid (rahvusvahelised võrdlustestid, riigieksamid jne) vahel üle tähtsustama. Mis õieti juhtuks, kui põhikooli/gümnaasiumit võiks lõpetada ning kõrgkooliõpinguid alustada näiteks ainult vestluse põhjal, kus asjakohane konsiilium annaks noore inimese küpsusele oma hinnangu? Ülikoolide poolt vaadates ei midagi hullu, seda enam, et kehvast demograafilisest situatsioonist ja ajuvabast peapõhisest rahastamismudelist lähtuvalt võetakse varsti vastu kõik, kes vähegi avaldust tooma vaevuvad. Gümnaasiumitunnistuse devalveerimise vastu tuleks küll mingeid meetmeid kasutusele võtta, aga keegi pole öelnud, et see lõpuvestlus peaks lihtne olema või lühikest aega kestma. Samas võimaldaks koolilõpukriteeriumite formaalsuse vähendamine au sisse tõsta sisuliste eesmärkide saavutamise. Ehk saame nii lahti olukorrast, kus õpetajad matemaatikatunnis tuimalt viimaste aastate riigiekamite kogusid läbi drillivad ja pärast pahandavad, kui järgmisel aastal mõni uut tüüpi ülesanne sisse pannakse. Ehk tekib siis ka riigiisadel rohkem motivatsiooni sisuliste tulemuste saavutamisse investeerida. Või olen ma liiga idealistlik?