Mida külvad, seda lõikad Nagu 9. märtsi Postimehest lugeda võis, on sel aastal matemaatika riigieksami valinute arv eelmise aastaga võrreldes kahanenud mitmesaja õpilase võrra. Vähem matemaatikaeksami tegijaid tähendab sügisel vähem insener-tehnilistel erialadel ülikoolidesse astujaid, mis omakorda tähendab 5 aasta pärast veelgi teravamat tööjõupuudust tehnoloogiasektoris. Demograafiline lohk pole omadega selles ulatuses veel gümnaasiumilõpetajateni jõudnud, seega tuleb tagasilanguse põhjuseid otsida mujalt. Peamine põhjus on väga inimlik -- inimene kardab seda, mida ta ei tunne. Tänavused abituriendid läksid kooli 1995/96. õppeaastal, just siis, kui Eesti haridussüsteemis viidi läbi kardinaalne muudatus ja vähendati enamuse ainetundide arvu, sh eriti tugevalt just reaalvaldkonnas. Asemele tulnud valikainete süsteem aga ei paku piisavat kompensatsioonimehhanismi ja nii ongi tänased keskkoolilõpetajad stuudiumi jooksul saanud kohustuslikul tasemel umbes 13,5% vähem ainetunde kui nende saatusekaaslased 1990ndate aastate keskel. Aine sisu pole aga samas mahus vähenenud ja seda põhjusega -- kuna matemaatika on aluseks paljudele teistele distsipliinisele, siis ei saa sealt peaaegu midagi välja visata ilma et ei mõjutataks olulisel määral mõne teise aine alsutalasid. Nõnda siis ongi õpilased sunnitud praktiliselt sama materjali omandama setsmendiku võrra kiiremini kui kümmekond aastat tagasi. See saab toimuda ainult esituse sügavuse arvelt, mistõttu keskkoolilõpetajate teadmised on pinnapealsemad, nende kogemused ja parktilised oskused nõrgemad. Loomulikult tajuvad noored ise seda kõige paremini ega soovi riigieksamil riskida ainega, milles neid ootaks madalam tulemus kui mõnes teises. Samas kuuleme tipp-poliitikute (sh peaminister ja president) kõnedes ikka ja jälle matemaatika ja füüsika täthusest, reaalhariduse edendamine saab kuulu järgi ära mainitud ka uue valitsuse koalitsioonilepingus. Noored aga ei sea oma samme millegipärast loosunglike sõnavõttude järgi. Ja miks nad peaksidki? Olukord matemaatika riigieksamiga meenutab mõneti perepoliitikat. Langeva iibe juttu kuuleme juba üle kümne aasta, kuid esimesed reaalsed sammud (nt vanemahüvitis) andsid end pikalt oodata ja järgmised (nt lasteiakohtade loomine) pole veel ettegi võetud. Kui riik tahab tugevaid infotehnolooge, robootikuid ja materjaliteadlasi, siis ei piisa deklaratiivsetest hüüdlausetest, vaid noortele tuleb anda kindlus, et nad suudavad neid erialasid valides hästi hakkama saada. See tähendab ühest küljest korraliku reaalhariduse taseme (loe: tundide arvu) taastamist põhikooli ja gümnaasiumi tasemel, teisest küljest aga senisest oluliselt suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse tehnoloogiasektoris. Noor inimene valib oma tulevikutee selle järgi, mida ta iga päev enda ümber näeb. Täna läheb hästi modellidel, rokkmuusikutel, ärijuhtidel, kinnisvaramaakleritel, ehitajatel. Jah, ükskord kinnisvaraturg langeb ja modelli ilu ei püsi igavesti, aga nii pikk perspektiiv tundub gümnaasiumilõpetaja jaoks tajumatuna. Kui meie eesmärk on ühiskonna heaolu ka kaugemas tulevikus, peab riik täna sekkuma ja mõjutama noorte valikuid suunas, mis neile ka kahekümne aasta pärast tööd ja leiba annaks. Liberaalses ühikonnas on küll tavaks austada üksikisiku otsuseid, kuid allakirjutanu hinnangul oleme me Eestis jõudmas piirini, kus liberaalsus indiviidi tasemel pole enam jätkusuutlik. Ühiskond ei suuda efektiivselt funktsioneerida, kui kõik teevad ainult seda, mis neile meeldib. Käsumajanduslikku süsteemi oli väga lihtne juhtida -- kui maapiirkondadesse vajati õpetajaid, siis võis noori sinna lihtsalt sundkorras suunata. Tänapäeval enam nii ei saa, kuid kas see tähendab, et kõik vahendid inimeste suunamiseks on kadunud? Ei, sugugi mitte, kuid praeguse aja vahendid on keerulisemad ja vajavad riigi juhtidelt rohkem tarkust. Tururegulatsiooniga ühiskonnas töötavad kõige paremini majanduslikud mõjurid ja siin on Eestil veel palju õppida. Eeskujuks võime võtta näiteks USA Kentucky osariigi, kus plaanitakse tõsta olulisel määral just matemaatikaõpetajate palka (http://news.kypost.com/apps/pbcs.dll/article?AID=/20070305/NEWS02/703050358/1014). Täiesti kasutamata on meil ka võimalused üldhariduskoolide diferentseeritud finantseerimiseks nende valitud kallakust lähtudes. Võib tunduda, et mingi valdkonna eelisarendamine rikub populaarset võrdsete võimaluste põhimõtet hariduses, aga allakirjutanu arvab, et koolide asetamine ebavõrdsesse seisu ei tähenda siiski tingimata õpilaste kihistamist. Koolide diferentseeritud finantseerimine motiveeriks kohalikke omavalitsusi rohkem reaalkoole looma ja nende koolide tase oleks kõrgem, mis omakorda mõjutaks õpilasi neisse astuma ning seal pakutavat haridust omandama. Kui täna vajalikud otsused vastu võtta, tõuseb matemaatikaeksami valijate arv 12 aasta pärast jälle kõrgemale. Kui nende otsustega aga 5 aastat venitada, siis jääb tõus juba 17 aasta kaugusesse aega. Eks siinkohal pea riigiisad oma sõna ütlema.