Nii näiteks viitab Jaak Aaviksoo õhku täis pumbatud üldkeskharidusele ja ülikooliharidusele ning totaalsele usaldamtusele õpetajate, koolijuhtide ja õpilaste vastu. Kahjuks ei täpsusta lugupeetud akadeemik, milles mainit usaldamatus täpselt seisneb, mistõttu on seda väidet raske kommenteerida. Küll aga tuleb nõustuda, et meie üldharidus liigub tõesti suurema õhusisalduse suunas. Kui 1990ndate aastate alul kulutati üldharus valikainetele 9 nädalatundi kogu stuudiumi 343st, siis 2006. aasta lõpus avalikkuse ette jõudnud projektis oli see nn kitsas harus tõusnud 48 tunnini 344st ehk umbes 14%-ni. See tähendaks realiseerumise korral, et ligi kaks aastat noore inimese gümnaasiumiharidusest saaks potentsiaalselt olema ennustamatu sisu ja kvaliteediga.
Muutus suurema vabaduse suunas Eesti hariduses algas 1990ndate aastate keskpaigas ja siinkohal on sobiv küsida, kes hoidis 95. aasta lõpust 96. aasta lõpuni (kultuuri- ja) haridusministri portfelli? Seesama minister Aaviksoo vastas tookord järelepärimisele, kuidas aine(sh matemaatika)tundide arvu kahanemise tingimustes tagada erialaspetsialistide tase, et piisab lihtsalt ülikoolis õpe ümber korraldada.
Korraldatigi, aga mitte suunas, mis võimaldanuks paremat haridust anda. Nimelt ühines Eesti noilsamadel 90ndatel Bologna konventsiooniga ning 4+2 õppest sai 3+2. Tahtmata alahinnata rahvusvahelistumise tähtsust ja vajadust meie kraade piiritagustega võrrelda, võin oma õppejõukogemusest öelda, et puuduv aasta annab noorte inimeste teadmistes väga kõvasti tunda ja 3 aastat ülikoolis käinud tudengit kõrgharituks nimetada on tugev liialdus.
Lugupeetud kaitseminister, uskuge mind, tänu Bologna konventsioonile pole ülikooliprogrammist ammu kadunud mitte ainult õhk, vaid ka pall, millega õhku kinni pidada. Enam pole näiteks informaatikute õppekavas ruumi isegi hädavajalikule matemaatilisele baasile, rääkimata filosoofiast, võõrkeeltest, majanduse alustest, eriala orientatsioonikursusest jne. Nii toodabki Tartu Ülikool praegu 3-aastaste kiirkursustega inimesi, kes teavad natuke andmebaasidest, natuke programmeerimisest, natuke tarkvaratehnikast ja samas süvitsi mitte midagi. Kust küll peaks tulema spetsialistid meie loodavastese küberkaitseliitudesse ja -keskustesse, seda minu pea ei võta.
Aga ju ma sellepärast polegi veel akadeemik, et ma lihtsatest asjadest aru ei saa.