Eksamid stabiilsed, tunde liiga vähe Riigieksamid tekitavad Eestis igal kevadsuvel tõsist poleemikat, seda eriti matemaatikas. Küll on ülesanded rasked või halvasti sõnastatud, küll tehakse tulemustest vildakaid järeldusi, küll venitatakse nõrgematele õpilastele teenimatult häid hindeid. Kogu süsteemist veidi väljaspool seisnaja tundub mulle, et probleem algab (nagu arusaamatuste puhul ikka) sama nimega asja erinevast mõistmisest. Mille jaoks riigieksamied üldse korraldatakse? Võimalikke vastuseid on mitu: *) selleks, et hinnata gümnaasiumilõpetajate teadmiste taset; *) selleks, et vabastada kõrgkooli astujad topelteksamite tegemise vajadusest; *) selleks, et anda õpilastele eduelamus; *) selleks, et koole omavahel võrrelda; *) selleks, et anda õpetajatele pidepunktid teemadest, mida õpilastele drillida. Ju mõned neist eesmärkidest olid riigieksamite süsteemi loojatel silmade ees, mõnesid ei osanud nad aga uneski näha. See polegi praegu enam oluline -- dzhinn sai pudelist välja lastud ja nüüd on meil sisuliselt kaks valikut: kas õppida dzhinniga koos elama või saata ta kõige täiega pudelisse tagasi. Jaan Reimand märgib oma artiklis õigesti, et riigieksamid muutuvad Eestis üha enam sisulisest teadmistekontrollist vormiliseks punktikogumiseks. Vestlesin hiljuti oma kunagise kooli (praegune Tartu Kommerstgümnaasium) direktori Priit Hänniga ja ka tema kinnitas, et mõnedes koolides (õnneks mitte TKGs) antakse tõepoolest õpilastele "tungivaid soovitusi" riigieksamite "õigel" valikul, sest "valed" valikud viiksid kooli tulemused alla. See kõik on väga kahetsusväärne, aga mida siis õigupoolest ette võtta? Sellele küsimusele Jaan Reimand kahjuks vastust ei anna. Ühe variandi pakub Allar Veelmaa koos veel 10 õpetajaga Haridus- ja Teadusministrile koostatud pöördumises (http://www.hot.ee/mateopsid/ministrile.htm, vt ka artikkel "Matemaatikaõpetajaid hirmutab õppeaine riigieksami raskus" 28. mai Postimehes). See variant kõlab jalustrabavalt lihtsalt -- tuleb maha võtta matemaatika riigieksami komisjoni esinaine Helgi Uudelepp. Ka Jaan Reimand suunab oma artikli kokkuvõttes kriitikanoole REKKi pihta. Jah, REKK koordineerib tõepoolest riigieksamite korraldamist ja näiteks ülesannete sõnastusvead lähevad kindlasti REKKi kapsaaeda, kuid kas Jaan Reimand lahkab väärsõnastuste probleemi? Ei, ta räägib hoopis riigieksamite tulemuste statistika vigasest interpreteerimisest ja mitte-eesmärgipärasest kasutamisest ajakirjanduses. Kui riigieksamid on kord tehtud ja tulemused avaldatud, ei saa kindlasti enam REKKi koolide reastamises või koolidepoolsetes "tungivates soovitustes" süüdistada. Veelmaa&Co mahauudelepp.com-pöördumine toob välja veel mitmeid kitsaskohti. Ma olen kindel, et REKK laseb ka praeguse komisjoni esinaise jätkamise korral järgmisel aastal hea meelga välja eksamivihikud, kus jääb kirjutamiseruumi ka suurema käegirjaga õpilastele, kui see aitab parandada kellegi ekasamitulemust. Mis aga puudutab ülesannete raskusastet, siis selle koha pealt tahaksin natuke kõnealusele pöördumisele vastu vaielda. Pöördumises väidetakse, et eksami teise osa mitmed ülesanded sobiksid pigem olümpiaadile. Olen ise 15 aastat matemaatikaolümpiaadide korraldamisega tegelnud ning võin öelda, et säärastel ülesannetel oleks meie matemaatikavõistlustele pääsemise shanssi ainult siis, kui paremaid tõesti võtta ei oleks. Ei esitatud kuuppolünoomide ega koonuse sees kerade uurimine ei räägi õpilasele mingit "lugu", lahendaja ei saa teada midagi uut ja huvitavat matemaatiliste objektide sügavamate omavaheliste seoste kohta. Niisugusel kujul on tegu ikkagi rehkendusega; küll veidi keerukama ja ideidnõudvamaga kui muidu, aga sellegipoolest ainult rehkendusega. Need on just umbestäpselt sellised ülesanded, millega hakkamasaamist ma eeldaks igalt tudengikandidaadilt, kes kõrgkooli reaalaladele õppima tahab tulla. Mulle kõrvalseisjana tundub, et REKK on riigieksamite raskusastet kogu nende korraldamise aja jooksul üsna stabiilsena hoidnud. Miks õpilased siis aasta aastalt üha enam hätta jäävad? Vastuse annab Jaan Reimand oma artiklis -- 90ndate aastate keskel vähenes meie õppekavades reaalainete osakaal märgatavalt. Reimand märgib samas ekslikult, et humanitaarainete osa suurenes. Tegelikult on vähenenud ka näiteks ajaloo- ja võõrkeeletundide arv, mingil määral anti tunde juurde keskkonna- ja ühiskonnaõpetuse ainetele ning kogu ülejäänud vabanenud tunniressurss läks valikainete alla. Kuna praktikas on koolidel lihtsam leida keelte ja "pehmete" ainete õpetajaid, siis valikainete arvel meie koolihariduse humanitariseerumine tõesti ka toimus, kuid see polnud õppekavamuudatusse vaikimisi sisse programmeeritud. Nii Jaan Reimand kui Allar Veelmaa juhivad tähelepanu ühele omapärasele momedile riigieksami tulemuste statistikas. Nimelt jagunevad eksamitulemused enamvähem normaaljaotuse kellakõvera järgi välja arvatud suur hüpe 20 punkti juures. Ilmselt on parandajad tulemusi "venitanud", et ka 18-19 puntki kogunud õpilased ikkagi gümnaasiumi lõpetatud saaksid. Lubatagu siinkohal esineda poliitiliselt ebakorrektselt ning küsida -- mis selles siis halba on? Kõigepealt -- kus on kirjas, et eksamitulemused peavad normaaljaotusele alluma? Niisugust asja üritatakse kõrghariduses Bologna konventsioonile viidates praegu muide läbi suruda -- A võib panna mingile kindlale protsendile tudengitest, samuti B jne, mingi osa tuleks ka läbi kukutada. Pean niisugust lähenemist väga imelikuks ning loodan, et vähemalt sellest euronormist õnnestub meil mööda hiilida. Teiseks -- kes võidaks sellest, kui õpilasele õiglaselt tema 19 punkti pandaks? Me arvame, et sunnime õpilast aasta vältel hoolsalt õppima ja järgmisel kevadel uuesti riigieksamile tulema, aga reaalselt tuleks ta parimal juhul ainult uuesti õnne kastuma -- ehk veab teisel korral ülesannetega rohkem. Halvemal juhul saame veel ühe noore inimese, kellel pole oma tulevikuga enam midagi muud ette võtta kui Soome proleks minna. Mina annaks talle küll parema meelega selle 20 punkti kätte ja laseks temale sobivat kõrg- või kutseharidust omandama. Lõppude lõpuks ei ole ju õpilase süü, et riik on otsustanud matemaatikatunnid ära nudida, mistõttu tema teadmiste ja oskuste tase ei kannata isegi teoreetiliselt kümne aasta taguste eakaaslastega võrdlemist välja.