Tehnoskeptiku paberblogi Tahtsin ka popp ja noortepärane olla ning hakkasin blogi pidama. janwillemson.blogspot.com. Ega ma väga tihti maailmale midagi öelda ei leidnud, ehk korra kuus või nii. Samas -- viiekümne aasta peale koguneks ikkagi umbkaudu 600 sissekannet, päris paras ports selleks, et lapselastele muljet avaldada. Järsku aga hakkasin mõtlema: mis siis saab, kui Google blogspot.com'i varsti edasi müüb ja kõik kirjatükid maha võetakse? Või kui Internet tõesti aastal 2009 rämspust nii umbe läheb, et enam miski ei liigu ja keegi mu ajaveebi lugema ei pääse? Nõnda otsustasingi oma blogi hoopis Arvutimaailmas ära trükkida. Paber peab ikka paarsada aastat vastu ja nii saavad järeltulevad põlved mu mõtteid lugeda veel päris tükk aega pärast minu maise teekonna lõppu. --- Ostsin omale hiljuti uue telefoni. Tehnika viimane sõna, toetab HSDPA-d ehk 3,5G-d, ühenduse kiirus kuni 3,6 megabitti sekundis ja teoreetiliselt isegi kuni 10 megabitti sekundis. Nii kiire ühenduse saamiseks peab praegu küll istuma õige masti all Tartu või Tallinna kesklinnas, aga pole hullu, eks varsti panevad mobiilioperaatorid maste juurde. Kui ikka telefon ise niikaua vastu peab. Mis on omajagu kahtlane, sest vaid mõne nädala jooksul pärast soetamist hakkas mu mobiilne sõber trikke tegema. Küll tirises nii, et miski muu peale aku tagant ära võtmise ei aidanud, küll näitas sinist surmaekraani. Wow, mõtlesin ma, sellist pilti pole 10 aastat enam näinud. Ja tassisin telefoni remonti. Seal saadeti ta Tartust Tallinnasse, kus asendati püsivara (firmware, noh). Sellesama versiooni vastu, mis tal juba ostes sees oli, sest vahepeal pole uut versiooni välja lastud. Nüüd läks asi paremaks. Helisema pole ta enam jäänud ega surmaekraani näidanud. Praegu on vahel lihtsalt nii, et kuvatud teate järgi telefon justkui helistaks, aga torust ei kosta piuksugi. Noh, pole hullu, eks valime uuesti. --- Eelmise aasta lõpus käisin sellesama telefoniga Jaapanis. Seal teadupärast muud levi peale 3G ei olegi. (Japsid, tark rahvas, jätsid GSMi üldse vahele.) Mina rõõmus, näe, telefonist tõuseb tulu. Mõtlesin, et kui juba, siis juba, kasutan kõike, mida moodne tehnoloogia mulle pakub. Läksin K-arvutisalongi ning ostsin omale GPS-vidina, mida üle bluetoothi pihuarvutiga ühendada saab. Pihuarvuti omakorda käib üle bluetoothi telefonile ütlemas, et kaarte tuli puudu ja tõmbame Google Mapsist juurde. Väga edev konstrui. Testisin süsteemi sel päeval kui koos kolleeg Ahto Buldasega Kyotot väisasime. Tema hoidis silmad-kõrvad lahti, ajas minu Lonely Planeti kaardis näpuga järge ja ütles, kuhu me minema peame. Mina mässasin kolme vidina korraga käimasamise nimel. Nii ... kõigepealt GPS sisse, siis telefonil bluetooth aktiivseks, siis pihuarvuti buutima ... OK, buutis, nüüd GPS-soft käima ... misasja, ei leia GPSi? Ahsoo, GPS lülitab ennast mingi aja pärast välja kui keegi temaga ühendust ei võta. No pole viga, GPS sisse tagasi. Oeh, soft pihuarvutis teab endiselt, et GPSi ei ole, paneme rakenduse kinni ja uuesti lahti ... ikka ei leia. Mhh. Hea küll, teeme arvutile restardi. Nii, nüüd on GPS ja arvuti korraga töös ning hakkasid rääkima. GPS näeb ainult kolme satelliiti ega suuda asukohta fikseerida ... no jätame ta mõtlema ja proovime telefoni pihuarvutiga ühendada. Ei ühendu? Phuhh, kumba restarima peaks? Ei tea, restardime igaks juhuks mõlemad. See tähendab automaatselt ka GPSi taaskäivitust. Nii, nüüd läksid kõik koos tööle ja üle jääb ainult GPSi fiksi oodata. Viie minuti jooksul saabub seegi ning nüüd võime seiklema hakata! Nina vidinate vahelt üles tõstes näen, et olen Ahto sabas kõndides vahepeal õige templi juurde jõudnud. Nojah, panen kõik vidinad kokku tagasi. Järgmine kord juba tean, kuidas asi käib, lohutan ennast. Midagi peab ju enda lohutamiseks ütlema, sest kiirkõnnil pole sugugi lihtne kolme aparaadiga korraga majandada. Aga GPSi auks peab ütlema, et erinevalt teistest asjadest, mis ma K-arvutisalongist ostnud olen, pole ta mind veel kordagi alt vedanud. --- Jaapanist koju jõudnult ootas mind ees üüratu telefoniarve. No pagan, see paar kaarti ei saanud ju nii palju ... Ja siis järsku tabas mind valgustatus. Püsiühenduse puhul liigub ju kogu aeg natuke bitte edasi-tagasi; ega mina ei tea, mis teenuseid või deemoneid mu pihumasin täpselt käigus hoiab. Vanasti oli lihtne, ajataju on igal inimesel olemas ja minutipõhise hinnakujunduse korral sai igaüks ise oma kulutamist käepäraste vahenditega (nt käekell) piirata. Kuna aga jõuab inimese evolutsioon niikaugele, et tunnetada läbi õhu lendavate bittide arvu? --- Mõned aastad tagasi sõitsime Cyberiga kvartalnajale Lepaninale. See auto, kus mina kaasa sõitsin, jõudis kõige varem kohale. Istusime neljakesi hotelli fuajees maha, harutasime oma läpakad välja, logisime IRCu peale ja hakkasime seal omavahel juttu ajama. --- Kirjutan seda juttu rongis, teel Tallinnast Tartusse. Tubli e-riigi reisijatele levib vagunis WiFi. Vagunist väljaspool jooksevad bitid küll edasi üle Kõue ja vahel ei jookse ka, aga kokkuvõttes on ühendus ikka parem kui Sebe bussides. Ennevanasti, kui bitid üle GPRSi käisid, jagati vagunis netti edasi juhtmega ning vagunisaatja käest sai juhet, kui ise kodunt kaasa ei taibanud võtta. Siis oli tore vaadata, kuidas linnast välja metsa vahele jõudes nett ära kadus ning inimesed vagunisaatjale kurtmas käisid, et juhe millegipärast ootamatult katki läks. --- Kasutajate harimine on üldse suuremat sorti probleem. Seni kuni automaatsed mõtetelugemise meetodid veel arenemise algust ootavad, peame meie end tahes-tahtmata arvutite järele sättima. Tänu taevale, Eestis hüppab Tiiger, kes kõigile soost-vanusest sõltumata lahkelt eeskuju näitab ning igakülgset arvutiharidust jagab. Koolilinuxit ette valmistades sattusin kunagi belglaste poolt välja töötatud Freeduc-projektile. See tootis haridusasutustele suunatud Linuxi distributsiooni, mida levitati ISO9660-formaadis plaaditõmmistena. Saatsin lingi Tiigrihüppe projektijuhile. Natukese aja pärast laekus temalt mu postkasti kiri, kus seisis: sain .iso-faili kätte, panin plaadile, aga plaat ei buudi. Uurisime siis asja. Selgus -- tõmmis oli plaadile kirjutatud mitte tõmmise, vaid failina. Noovot, BIOS loll, ei oska plaadi pealt faile lugeda. Aga vähemasti sai Tiiger nüüd teada, et buutivad plaadid tuleb natuke teistmoodi kirjutada ja ju ta õpetab seda tarkust ikka teistele ka. --- Ma ei tea, kuidas Sinuga, armas lugeja, aga mina tunnen vahel, et arvuti ja Internetiga töötamine on minu keskendumisvõimele hävitavalt mõjunud. Isegi kui tahaks millessegi süveneda, viskab Thunderbird iga paari minuti tagant uute (spämm-)kirjade teateid ekraaninurka, Skype vilgutab, et näe, keegi tahab sinuga jutelda, Ubuntu kuulutab uute turvauuenduste saabumist jne. Ma ei kujuta enam ette, kuidas ma praegu kümme päeva hommikust õhtuni Algebra Struktuuride või Diferentsiaalvõrrandite kursuse eksamiks õpiks. Arvatavasti tunduvalt väiksema efektiivsusega kui 10-15 aastat tagasi. Konspektile keskendumine nõuaks üliinimlikku jõupingutust, arvestades, et ma ei suuda isegi ajaleheartikleid enam lõpuni vastu pidada. Sellepärast jagasin ka oma jutu ilusateks väikesteks tükkideks. Mul kergem kirjutada, Sul, hea lugeja, kergem lugeda. Jumal tänatud, et Kõu juba tükk aega levinud pole. Sain ikka kirjatöö enne Tartut valmis.