Jõulumuinasjutt

Elas kord ilmas Kassipoeg. Juba niikaua kui ta mäletas, oli ta igal hommikul avanud silmad ning vaadanud mahajäetud metsavahimaja nagisevat põrandat, pehkinud seinu ja ämblikuvõrgulooris aknaruute. Seda kõike sai tegelikult ju täitsa palju ning Kassipoeg oleks võinud end rikkaks kassiks pidada, kuid neist esemetest õhkus ikka veel kunagise peremehe kätetöö hõngu ja nõnda ta põrandat, seinu ega akent endale ei tahtnudki. Enamasti piisas Kassipojale hoopis vähemast – väikesest peeglikillust toanurgas, millest end hommikul unerähmase näoga siluda – ja seda asja pidas ta päriselt omaks.
Kummatigi tundis Kassipoeg mõnikord, kui taevas säras päike või ladises sügisene vihm, et midagi on puudu, midagi, mis peaks olema pärast kasuka puhtakslakkumist ja enne piima või pärast piima ja enne lõunauinakut või pärast lõunauinakut ja või ükskõik millal, sest järele mõeldes ei suutnud ta nimetada ühtki toimingut, mille juures see mõte teda häirinud poleks. Seepärast võttis Kassipoeg üha sagedamini õhtuti oma peeglikillu ning vaatas pisaraid – päris tõelisi pisaraid – koonul, jäädeski nõndaviisi magama, ainuke kaaslane kaisus.

Ühel hommikul oli jälle lumi maas. Oli olnud ju ka paaril korral enne, kuid seekord tundis Kassipoeg midagi muud. Muidugi! Tavaliselt läks lume tulekuga ka maja külmaks, aga nüüd võis ta end ringutada samasuguses soojuses, kui õhtul magama minnes. Jõulud, vaid jõulud said need olla! Kassipoeg hüppas aknalauale ja pühkis käpaga ruudu eest ämblikuvõrgud, nähes vaevatasuks maja taga lumeehtes sädelevat hõbekuuske.
"Minu jõulupuu!" mõtles ta rõõmsa rahuga ning unustas end tükiks ajaks akna peale. Tõepoolest – kuhu sa hing tormadki jõululaupäeval oma soojast majast, kui sind väljas nagunii keegi ei oota ja kui süüa on seal nagunii sama vähe kui koduski.
Aga Kassipoeg ei mõtelnud tühja kõhu peale – ta teadis, et see ei aita – tal oli olemas hoopis parem mõte. Seda mõtles Kassipoeg üsna harva – jõulude ja jaanipäeva ajal – nagu kartes, et uid võib liigsest süvenemisest tuhmuda ehk sootuks raisatud saada, kuid nii ei tahtnud Kassipoeg juhtuda lasta, sest siis poleks tema ellu jäänud midagi kauget ega kättesaamatut, ei midagi, mis eristanuks pühi tavalistest näguripäevadest.
Nõnda siis Kassipoeg mõtleski, mõtles Rästikust, kõige kaunimast ja nõtkemast loomast, keda ta eales näinud oli, ja keda ta ikka veel kujutles troonimas kännul, kael püsti, pea uhkelt põhja suunas. Tõsi, juba järgmisel hetkel libises Rästik tema eest kõrgesse rohtu, kuid sellest Kassipoeg ei mõelnud, vaid kujutas parem ette, kuidas ta kunagi jälle kohtab seda kuninglikku looma ning kuidas tal võibolla jätkub julgust tema juurde astuda sõnadega "Tere, mina olen Kassipoeg." Ja samas meenus, et talv pole veel poole pealgi ning Rästik magab kusagil talveund ega ole äratamisest vaimustuses, kuigi see annaks ehk mingile Kassipojale südamerahu tagasi.
Kassipoeg oleks peaaegu nutma puhkenud, kui järsku kostis toanurgast klirin. Vaid pilk kulus tal märkamaks nurgas Hiirt, vaid hüpe viimase tabamiseks – ja siis nägi Kassipoeg, et Hiir oli lõhkunud ta peeglikillu.
"Ma söön su ära," suutis Kassipoeg ainsana kuuldavale tuua ning järgnes pikk vaikus, mille kestel kumbki mõtles oma mõtteid, kuigi nad mõtlesid tegelikult samadest asjadest – Kassipoja peeglikillust, heast ja halvast, kättemaksust, üksindusest … Jah, üksindusest, ja siis sai Kassipoeg aru, et Hiir pole süüdi, kui temal pole midagi, mida lõhkuda ei saa. Veel veidi seisnud, sõnas ta Hiirele:
"Anna mulle andeks, anna andeks, et tahtsin sind ära süüa, sest kui sa mulle ei andesta, pean su kas siiski nahka panema või lahti laskma – ning ise mõlemal juhul üksinda jääma, jõuluõhtul üksinda jääma. Palun, anna mulle andeks ja ole mu peeglikild."
Ning nõnda juhtuski, et sel õhtul vaatasid Kassipoeg ja Hiir kaua Kassipoja jõulupuud, tundes kesköö paiku teineteise kaisus, et vähemalt selleks ööks on Jõuluime sündinud ka neis enestes.

Jõululaupäeval ‘93