Ühel hommikul oli jälle lumi maas. Oli olnud ju ka paaril korral
enne, kuid seekord tundis Kassipoeg midagi muud. Muidugi! Tavaliselt läks
lume tulekuga ka maja külmaks, aga nüüd võis ta end ringutada samasuguses
soojuses, kui õhtul magama minnes. Jõulud, vaid jõulud said need olla!
Kassipoeg hüppas aknalauale ja pühkis käpaga ruudu eest ämblikuvõrgud, nähes
vaevatasuks maja taga lumeehtes sädelevat hõbekuuske.
"Minu jõulupuu!" mõtles ta rõõmsa rahuga ning unustas end tükiks
ajaks akna peale. Tõepoolest – kuhu sa hing tormadki jõululaupäeval oma
soojast majast, kui sind väljas nagunii keegi ei oota ja kui süüa on seal
nagunii sama vähe kui koduski.
Aga Kassipoeg ei mõtelnud tühja kõhu peale – ta teadis, et see ei
aita – tal oli olemas hoopis parem mõte. Seda mõtles Kassipoeg üsna harva –
jõulude ja jaanipäeva ajal – nagu kartes, et uid võib liigsest süvenemisest
tuhmuda ehk sootuks raisatud saada, kuid nii ei tahtnud Kassipoeg juhtuda
lasta, sest siis poleks tema ellu jäänud midagi kauget ega kättesaamatut, ei
midagi, mis eristanuks pühi tavalistest näguripäevadest.
Nõnda siis Kassipoeg mõtleski, mõtles Rästikust, kõige kaunimast ja
nõtkemast loomast, keda ta eales näinud oli, ja keda ta ikka veel kujutles
troonimas kännul, kael püsti, pea uhkelt põhja suunas. Tõsi, juba järgmisel
hetkel libises Rästik tema eest kõrgesse rohtu, kuid sellest Kassipoeg ei
mõelnud, vaid kujutas parem ette, kuidas ta kunagi jälle kohtab seda
kuninglikku looma ning kuidas tal võibolla jätkub julgust tema juurde astuda
sõnadega "Tere, mina olen Kassipoeg." Ja samas meenus, et talv pole veel
poole pealgi ning Rästik magab kusagil talveund ega ole äratamisest
vaimustuses, kuigi see annaks ehk mingile Kassipojale südamerahu tagasi.
Kassipoeg oleks peaaegu nutma puhkenud, kui järsku kostis toanurgast
klirin. Vaid pilk kulus tal märkamaks nurgas Hiirt, vaid hüpe viimase
tabamiseks – ja siis nägi Kassipoeg, et Hiir oli lõhkunud ta peeglikillu.
"Ma söön su ära," suutis Kassipoeg ainsana kuuldavale tuua ning
järgnes pikk vaikus, mille kestel kumbki mõtles oma mõtteid, kuigi nad
mõtlesid tegelikult samadest asjadest – Kassipoja peeglikillust, heast ja
halvast, kättemaksust, üksindusest … Jah, üksindusest, ja siis sai Kassipoeg
aru, et Hiir pole süüdi, kui temal pole midagi, mida lõhkuda ei saa. Veel
veidi seisnud, sõnas ta Hiirele:
"Anna mulle andeks, anna andeks, et tahtsin sind ära süüa, sest kui
sa mulle ei andesta, pean su kas siiski nahka panema või lahti laskma – ning
ise mõlemal juhul üksinda jääma, jõuluõhtul üksinda jääma. Palun, anna mulle
andeks ja ole mu peeglikild."
Ning nõnda juhtuski, et sel õhtul vaatasid Kassipoeg ja Hiir kaua
Kassipoja jõulupuud, tundes kesköö paiku teineteise kaisus, et vähemalt
selleks ööks on Jõuluime sündinud ka neis enestes.