Öömuinasjutt

Kogu öö ei saanud Kassipoeg hetkekski sõba silmale. Või vähemasti tundus see talle endale hommikul nii, sest mõttelõng oli piisavalt katkematu juba õhtust peale, küll vahapeal unenäoks hägunedes, siis aga jälle selgemalt, selgemalt, selgemalt tundis Kassipoeg, et miski ei seisa justkui oma õigel kohal; miski, mille kohalolekut ta juba sünnist saati nõnda loomulikuks oli pidanud, et see alles puududes (ja seda ägedamalt) silma torkas. Vaid korraks sai Kassipoeg mõtte kütkest vabaks, kui ta äsjaselgunud mõistusesse jõudis suvehommikune valgus; Kassipoeg viskus meeleheites oma asemelt aknale, et veel ahmida endasse seda lummust, mida pakub esimene hahetav taevaserv, kahvatav kuu ja valgusesse sulavad tähed, kuid liiga hilja jõudis ta jaole sellele ainsale hetkele öö jooksul, mille pärast üldse tasus vahel uneta olla (jah, kunagi, kui ta alles hakkas mõtlema sellele, miks õhtul on pime ja hommikul valge, ning kogus enesesse esmakordselt niipalju julgust, et nende vaheldumise imet uurides üldse mitte magama minna, oli see Kassipoja armsaim vaade, nii et ta suvel isegi mitu ööd järjest katusel või lahtise akna all veetis), seda suuremaks kujunes aga pettumus ning teadmine selle hetke möödalaskmisest. Tükk aega ei tahtnud Kassipoeg end liigutadagi, kuid lõpuks sai hüppejärgse asendi ebamugavus temast võitu ja kui ennast juba nagunii liigutada tuli, ei olnud ka asemele tagasi lonkimine enam suur enesereet. Nõnda, täiesti tujutult sääske eemale peletades, ootas Kassipoeg ära hommiku. Ja järsku tundis ta, et tema peas kasvab kogu pikast ja piinavast öisest segadikust tohutu, järelejõudmatu kiirusega välja üksainus ja selge mõte. Kassipoeg pigistas silmad kinni, luges kümneni ning julges alles siis jälle enda ümber piiluda. Jah, mõte, täiesti küps, vaatas omanikule sellise iseenesestmõistetavusega otsa, nagu oleks ta Kassipoja ajudes alati olemas olnud, ja sõnas: "Mõtle mind!". Mis jäi Kassipojal muud üle? Ta sai aru, et varem või hiljem ei saa ta säärase enesekindlusega mõttest nagunii mööda, parem siis kohe ära kuulata, mida tal öelda on. Mõte naeratas rahulolevalt ning lausus sametisel häälel vaid viis sõna: "Sa ei ole enam Kassipoeg," ja kadus sama äkki, kui oli ilmunudki. Kadus, jättes endast maha ühe väikese ja abitu looma, kes tunneb end ühtaegu nii enesest väljatõstetu kui ka tulivihasena, kelle peas vasardab tuhat küsimus, kuid see-eest kõik ühesugused: "Aga kes ma siis olen?", hüüdmas vastajat, kuid teades sama hästi ka ise: "Jah, Kassipoeg, nüüdseks saab sul juba kaks aastat siin ilmas elatud ning see on piisav aeg, et üks Kassipoeg Suureks Kassiks võiks kasvada." "Aga ma ei taha, ei taha, ei taha kanda Suure Kassi nime!" kisendas ta viimase jõuga kaugusesse teadmata, kas keegi teda üldse kuuleb või kuulda võtab. Iga järgmise hetkega vähenes lootus vastust saada, kuid seda suuremaks kujunes ärevus, kui vastus lõpuks siiski tuli: "No hästi, Kassipoeg, sa võid kanda oma nime, kui see sulle õnne toob, ja hoida alles kõik, mis sind aitab, kuid pea meeles - nüüdsest tuleb sul endal üles leida see, mis ära kaob, ning kokku liimida see, mis katki läheb. Kui veab, leiad kellegi, kes on su kõrval ja sind kõiges aitab, aga see sõltub juba sinust enesest."
Kassipoeg mõtles mõne hetke nende sõnade üle, sulges silmad ja vajus peaaegu kohe sügavasse kosutavasse unne. 

*   *   *

Ta magas järjest päeva, kaks, kolm, aga võibolla ka rohkem, igatahes polnud õhtul ärgates väsimusest või tüdimusest jälgegi. Ainus, mis enesest veel häirivalt märku andis, oli täiesti tühi kõht.. Kassipoeg ringutas sügavalt, lakkus end kiiresti puhtaks ja suundus otseteed uksest välja, õuest üle ning mööda metsasihti Lehmatädi juurde. Kuigi Kassipoeg valmistus väikeseks peapesuks hilise külaskäigu pärast, oleks Lehmatädi teda justkui oodanud, sest ta sõnas: "Ahhaa, näe tulidki. No mine-mine puuriida manu, piim juba valmis." Alul vaid kergelt üllatunud Kassipoeg tardus puuriida juurde jõudes soolasambaks. Jah, tõesti, piimakauss seal ju seisis, kuid mitte see polnud peamine, sealsamas seisis Veel Keegi. Ja teda oli Kassipoeg juba kusagil näinud, tõsi, peatunud mõte ei suutnud varasema kohtumise aega ega kohta välja selgitada. Lehmatädi? Rästik? Hiir? Või ... brr, SEE polnud ju ometi võimalik! Seda kuju tundis Kassipoeg ammu enne teisi, tundis kunagi jõuluööl Hiire lõhutud peeglikillust ning oli ta vahepeal juba täiesti unustanud.

Öösel '95