Pühapäevamuinasjutt

Kassipoeg ei maganud öösel kuigi korralikult. Vastu hommikut tõusis teadvus mitut puhku pinnapealsesse poolunne, kuidagimoodi tööle hakanud mõistus püüdis vaheldumisi end tulutult välja lülitada ja juurelda põhjuste üle, miks rampväsinult ometi välja puhata ei saa.
Põhjus aga tuli Kassipojale lõpuks virguda otsustanult kohe meelde - juba liiga kaua oli ilm kuiva pidanud. Kassipoeg ei osanud rehkendada ega võinud sellepärast teada, et Vihma sadas viimati just täpselt üheteistkümne päeva eest, kuid talle piisas ka tema enese ajaarvamisest ja seal seisis lahtris Vihm kirjas "liiga ammu".
Nojah, loomulikult meeldis Kassipojale tohutult oma siidpehmet kasukat palava päikese käes soojendada, tema paiste all silmad sulgeda ning lihtsalt nurru lüüa, lüüa enese, maja, aia, puude, Põõsalinnu, Rästiku ja muidugi Päikese rõõmuks, kuid juba üsna pea hakkas kusagil südamesopis alul vaikselt, siis aga üha tugevamini kripeldama Tühjus. Kunagi, esimesi kordi seda tunnet tundes, ei suutnud Kassipoeg talle nimegi anda, natuke liiga palju erines kõigest varemkogetust see, kui pika endassesüüvimise järel saavutatud hingerahu mõranes, rebenes, lagunes ja lõpuks täiesti olematuks muutus. Alles hiljem, elukogenumalt, suutis Kassipoeg kadunu asemel mõelda allesjäänule ning olgugi, et alles midagi ei jäänud, võis ta vähemalt märksõnagi välja öelda - Tühjus.
Õnneks oli teada, et ükskord PEAB Vihma sadama hakkama. Vähemalt seni oli alati hakanud, kasvõi paar tilkagi seda imettegevat vedelikku, mida kaevus võis ju kuitahes palju leiduda, kuid ilma pilve ja piserdamiseta polnud kaevust Tühjuse vastu mingit abi. Too kõigehõlmaja koletis nõustus taganema vaid võrdse ees; Päikesest sündinu juures omas ainult Vihm samasugust jõudu, millega peatada pealetung, suruda jalad üha tugevamini Kassipoja hinge, et siis toll-tollilt, samm-sammult rõhuda rinnaga vaenlane kõigepealt vankuma, vastu punnima, nõrkema, taanduma ning lõpuks kabuhirmus ära jooksma, andes tagasi kogu röövitud aarde - tõsise hingerahu.
Seni aga püsis ilm juba kaua (täpsemalt: liiga kaua) sajuta, mis Kassipoja jaoks tähendas üha piinavamat võimetust midagi ette võtta; nõnda ei osanudki ta keset kõige tavalisemat aiaservajalutuskäiku peale tulnud abitushoos teha muud, kui suruda küüned lippidesse ning kangestuda, seista, seista, seista liikumatult, nina, vurrud, silmad ja kõrvad Tuules.
Ümberringi oli vaikne.
Tuul puhus.
Lehed sahisesid.

Järsku kuulis Kassipoeg sosinat.
"Uu!"
Ta polnud küll paugupealt valmis kuulama kedagi peale iseenese, kuid segu üllatusest, uudishimust ja kombekusest häälestas tähelepanu kiiresti ümber.
"Kassipoeg!"
Muidugi! Eks kõnelenud ju nõnda seesama Tuul! Kassipoeg tundis kerget piinlikkust mõttest, et võibolla püütakse temaga juba pikemat aega keskustella ja tema kivikujuna ainult noort kaske vahib, nõnda püüdis ta edaspidi viisakam olla ning vastas samuti sosinal;
"Tere, Tuul!"
"Kas ootad Vihma?"
Kassipoeg ei imestanud nii otsese küsimuse üle, sest Tuul teadis alati kõike.
"Jah, juba kaua. Juba natuke liiga kaua."
"Siis tea, Kassipoeg: ma tulen praegu Suurelt Välult, kus kohtasin küll paljusid, kuid kohtasin ka Teda; Ta lubas - ehk läheb hästi, ehk hakkab veel keskhommikul sadama."
Keskhommikul? Keskhommik juba käes! ei jõudnud Kassipoja teadvusessegi, kui käppadest visatud keha lendas aialt metsatuka suunad; Tuult oleks pidanud tänama! käis läbi pea poolel teel Suurele Välule; Kohal! kinnitas järgmine mõte.
Kassipoeg tundis, kuidas Tühjus tema sees nihelema hakkas ja tahes-tahmata Vihma-otsimise-õhinale natuke ruumi pidi tegema, kohe liitus õhinaga lootus ning kuigi otsitavat ennast kusagil ei paistnud, läks pahareti olemine järjest ebamugavamaks. Kassipoja ninna tungis Vihma lõhn, kõrvad tajusid ta kutset ja esimest, päris esimest korda elus hakkas Kassipoeg alul õige vaikselt ja siis järjest tugevamini lööma nurru Vihmale, laulma joovastavat tänulaulu selle võluri auks, kes võttis puhastada ta hinge Tühjusest ainuüksi oma olemasoluga ja anda vabana tagasi kõik, mida ta iganes kauniks suutis pidada.
Kassipoeg ei osanud ega tahtnudki enese käest küsida, kas tegelikult üldse sajab, sest nüüd võis ta teha midagi hoopis enamat - sulgeda silmad ning vajuda sügavasse kosutavasse unne.

Pühapäeval '94('95?)