Seitmevennapäevamuinasjutt

Ärgates ei teinud Kassipoeg kohe silmi lahti. Talle meeldis soojadel suveöödel oma mahajäetud metsavahimaja lävel magada, et siis hommikul kõigepealt mõtelda välja asi, mida sel päeval esimesena vaadata. Kas tõsta nina käppadelt kõrgemale ning tervitada vana head, kuigi natuke lagunenud korstnat? Või imetleda juba mitu tundi tagasi tõusnud päikese kiirte mängu kaevupangel? Ei, otsustas Kassipoeg, täna saagu selleks hõbekuusk.
Mõeldud–tehtud, aga kuna kuusk seisis maja taga, pidi Kassipoeg kinnisilmi trepiastmelt alla hüppama ja ümber kahe nurga jalutama. Hekist läbi pugedes jõudis ta oma otsust veidi kahetsedagi, sest hõbekuuse lumise lummuse oli ta tahtnud ju jõuludeks hoida, kuid üles kahara puu peale vaadates muutus Kassipoja meel jälle rahulikuks – lausa kahju olnuks säärane südasuvine hiilgus nägemata jätta.
Samas hakkas värskele ärganule meenuma unenägu; alul kildhaaval, siis üha terviklikumaks põimuv, ning ühekorraga jäi Kassipojal hing kinni. Ta tundis oma kujutelmas ära ... Rästiku, sellesama suursuguse, nõtke ja imepärase looma, kelle peale mõtlemine oli kaunistanud ta lühikese elu kõige hardamaid hetki, kellest ta isegi ei unistanud, vaid veeres, voolas, hõljus. Kassipoeg kartis, et kohe kaob Rästik ta nägemusest, varjub kõrgesse kättesaamatusse rohtu ja jätab enesest nagu eelmisel suvel maha vaid kauge, seletamatu kurbuse. Kuid selle asemel juhtus Kassipoja jaoks tõeline ime – Rästik surus oma siidise keha häbeliku naeratusega ta sooja kasuka vastu ning Kassipoeg libistas käpa arglikult üle ...
"Stopp!" kuulis ta järsku Mõistust hüüdvat. "Tuletasid unenäo meelde ja aitab! Kui sa praegu kõik ära mõtled, ei jää pidupäevade tarbeks midagi!"
Ulm kadus peaaegu hetkeliselt ja kuigi Kassipoeg sai aru, et Mõistusele tuleb õigus anda, tundis ta ikkagi enesele ülekohut tehtud olevat. Mitte et keegi oleks ülekohut teinud. Aga see ajaski asja hulluks.
Täiesti tujutult sammus Kassipoeg kaevule, lakkus aeglaselt üle käpad, rinnaesise, saba, puhastas silmad, nina, vurrud, uuris end hajameelselt veepeeglist ning puhkes siis kibedasti nutma.
"Miks," küsis ta nuuksudes Mõistuselt, "miks peab hea tuju olema siis kui on pidupäev, aga mitte pidupäev siis, kui on hea tuju?"
Mõistus ei vastanud midagi. Ta ei paistnudki enam niiväga oma õigust tahtvat ja Kassipojale tegi see eriti haiget.
"No hea küll, anna mulle andeks. Palun ära nuta," sõnas Mõistus väikese viivituse järel. Ta teadis, et käitub vahetevahel järsult, kuid tema auks peab ütlema, et veast arusaanult ei jäänud vabandussõnad tulemata. Nagu hüva nõugi: "Mine parem Lehmatädi juurde."
Oli tal selleks tahtmist või mitte, mõtles Kassipoeg ettepaneku üle järele ja leidis lahenduse lõpuks ainuvõimaliku olevat, sest Lehmatädi teadis parimat vahendit Kassipoja kurvameelsuse vastu – tassitäit lüpsisooja piima.
Teel mööda metsasihti kuivatasid päike ja tuul viimasedki pisarad ning nõnda ei jäänud Kassipojal märkamata Lehmatädi tervitussõnu "No tere näe, sina ka!" saatev salapärane naeratus. Agaralt piimatassi kallale asudes ei tulnud tal pähegi selle lause üle juurdlema hakata, kuid pikapeale Kassipoeg taipas, et maakivise laudavundamendi juures ei ole ainult tema üksi, vaid just nimelt tema ka.
Selle kummalisel kombel üldse mitte ebameeldiva tõdemuse kinnituseks laskis Kassipoeg silmadel käia piki laudaseina, läbi rohu, puu- ja põõsaaluse.
Rästik! Kassipoeg ei osanud esimesel isegi üllatunud olla. "Pea kinni," tahtnuks ta öelda, "palun ära mine ära!" kuid keel lakkus rahulikult piima ja kurgupõhjast kostis vaikset nurrumist. Rästikul aga polnud plaaniski kuhugi kaduda, ta vaid sirutas end päikese käes oma majesteetlikul moel, tundudes Kassipojale sel hetkel kuidagi ebareaalselt reaalne. Mingi osa Kassipojast lülitus täiesti välja, ülejäänu pühkis vurrud piimast puhtaks ja köhatas.
"Oo," ärkas Rästik justkui unest, "vabandage, et ma Teid kohe tähele ei pannud!"
Väljalülitunud pool ei osanud endiselt midagi ette võtta, ainsa liikumisena võis tabada mõtte "On see ikka seesama Rästik? Või hoopis mõni teine?" millele teine pool vastas: "See pole ju sugugi oluline," ning hakkas sundimatult lobisema maast, ilmast, piimast ja iseenesest. "Kas Rästik üldse kuulabki?" küsis veel tõrkuv osa Kassipojast, kuid selle küsimuse jättis tema jutuhoos paariline juba täiesti tähele panemata. Sest esimest korda elus tajus hing taaskohtumise rõõmu, olles leidnud kellegi, vahepeal juba kaotatu, kellega koos piima limpsides päikese käes lesida.
Ja sellest vähesest sai Kassipojale tema rahulikuks õnneks enam kui küll.

Seismevennapäeval '94