Sünnipäevamuinasjutt

Sel suvehommikul läks Kassipojal uni üsna vara ära. Oli nüüd põhjuseks kärbes, kes hoolimatu ükskõiksusega pea kohal tiirutas, või päike, mille esimeste kiirte langemiskoha ta õhtul kogemata ööasemeks oli valinud, igatahes pidas Kassipoeg õigeks edasi magada. Tavaliselt piisas uinumiseks suletud silmadest ning teisest käpast nina all, kuid seekord tõusis neist abinõudest vähe tulu.
End natuke aega nii ja teisiti sättinud, otsustas Kassipoeg une tulekuni midagi ilusat mõelda. Nõnda mõtleski ta piimast, sellest valgest ja soojast ja magusast, mis alguses täidab kogu tassi ning siis limpshaaval kõhtu kaob; Kassipoeg märkas imestusega, et piim tassis ei kahane ega jahtu, et ta võib end oma lemmikjoogist nõrkemiseni täis süüa, katta anuma puhta rätiga ja sealsamas lesides nautida päikest, mille kiired ta kasuka ...
...bzzzinnn! lõikus midagi rabelevat Kassipoja kõrva, rapsti unest üles ehmatanult taipas ta alles mõne hetke pärast kärbse eemale ajada. Ning kuigi Kassipoeg üritas veelkord magama jääda, mõtelda soojale piimale ja viimase abinõuna isegi koorele piima peal, ei saanud ta sissetungiva argipäeva vastu.
Kassipoeg vedas enese maast lahti, tundmata tuju õieti mitte millekski. Ka kõige tavalisemad toimingud, nagu silmapesu ja käppade lakkumine, tundusid tülgastavad, piima tassis pidas Kassipoeg ilusa unenäo eest aga suisa reeturiks, kuigi piim vaid kõige paremat tahtis ega ulma pahas katkemises kuidagi süüdi polnud.
Nõnda lesis Kassipoeg tusaselt, enda ja teistega tülis, kuni ennelõunani aknalaual. Rohukõrte sahin peaaegu olematu tuule käes oli ainus heli, mida ta välja kannatama nõustus, kuid keskpäevaleitsaku lähenedes hakkas sinna sisse kostma mingit järjest tugevnevat puhkimist. Kassipoeg üritas seda kramplikult mitte tähele panna, kuid sama kramp aheldas kõrvad lõpuks ainiti esilekutsuja külge, nii et ta ühel hetkel südamest käratada tahtis. Kassipoja viha lahtus imelikul kombel aga kohe, kui ta hääle tekitajat märkas.
Aknapraost vinnas enese välja Ürask, sai paari köhatusega kurgu pehatolmust puhtaks ning raputas kehalt raami küljest kleepunud tüki valget värvi. Ürask oli jõudnud juba kõrgesse ikka, mistõttu ta liigutused ei sujunud enam nagu vanasti, kuid samas oli Ürask oma pika elu jooksul nii mõndagi näinud, jagades vaid talle iseloomulikul tagasihoidlikul moel teadmisi ka Kassipojale. Viimane tundis alati rõõmu, kui õpetaja käikudega seinapalgist välja jõudis, ning tervitas teda viisakalt (sedagi oli Kassipoeg Üraskilt õppinud):
"Tere päevast, Üraski-vanaisa!"
"Tere päevast, tere päevast!"
"Milline palav ilm," sõnas Kassipoeg jutuhakuks ja tundis, kuidas meeleolu üha paremaks muutus.
"Eks ta pea keset suve ju säärane olemagi. Kui sina möödunud aastal sellel ajal ilmale tulid, kõrvetas täpselt sama moodi."
Siinkohal ei saanud Kassipoeg päris täpselt aru ning tahtis juba küsida: "Oot-oot, üks hetk, mida tähendab – ilmal tulin?" kuid et Ürask oma juttu jätkas ja katkestamine kohatu oleks tundunud, pidi Kassipoeg ise edasi mõtlema. Mis õieti juhtus Päris Alguses, kui see Päris Algus üldse kunagi aset oli leidnud? Ju ikka oli, sest Üraski-vanaisa ju ütles – ilmale tulema – ja eks tulemine tähendab ju millegi algust. Või ei tähenda? Sest kui tullakse, siis mitte olematusest, vaid ikka kusagilt mujalt. Aga kust satuti sel juhul sinna kuhugi mujale?
Kõike, kõike tahtnuks Kassipoeg küsida, kuid mõtetest virgunult leidis ta, et vestluskaaslane vahepeal päikese käest tukastama oli jäänud. Soovimata puhkajat segada, hüppas Kassipoeg aknast õue ning siirdus metsa otsima kedagi, kellega jagada küsimustest kubisevat heameelt äsjaleitud sünnipäeva üle.
Raiesmikule jõudnud, märkas ta seal parimat seltsilist, keda üldse soovida võis – Rästikut.
"Tere varaõhtust!" hüüdis Kassipoeg juba kaugelt. "Ma saan täna aasta vanaks!"
"Soovin õnne," naeratas Rästik, punastas natuke ja lisas häbelikult, "anna andeks, et mul sulle midagi kinkida ei ole." Kassipoeg ei osanudki selle üle õnnetu olla, sest keegi polnud talle kunagi ühtegi kingitust teinud. Ainult Rästikust hakkas tal veidi kahju, sest kaaslase muidu rõõmsalt tema otsa vaadanud silmad muutusid äkki nukraks. Kassipoeg tahtis soovimatut heastada ja tuligi hetke pärast mõttele, mille väljaütlemine küll pisut julgusekogumist nõudis, kuid siis ka sellevõrra südamlikumalt kõlas.
"Sa võid ju mulle ... külla tulla."
Rästik tõstis pilgu, naeratas juba pisut rõõmsamalt ning edasisest mäletas Kassipoeg hiljem vaid metsarada, puid, päikest ja seda, et iga hetk, kui ainult soov tekkis, võis ta pöörata pead ja imetella Rästiku kaunist, mustrilist keha libisemas läbi rohu, üle sambla, enese kõrval, enese hinges.
Küllap näitas Kassipoeg talle oma elamist, maja, aeda, kaevu ning hõbekuuske ja küllap vaatas külaline seda kõike huviga, kuid päris kindlasti seisis Kassipojal meeles seada sammud (just nimelt seada sammud, mitte ise minna) puuriida taha võsastikku, kus ta alles mõne päeva eest oli avastanud põõsalinnu pesa, mille serval põõsalind oma poegadele laulmist õpetas. Nõnda taandusid seal puuriida varjus maja, aed, kaev, kuusk ja huvi, andes ikka enam ja enam ruumi laulule, päikesele ja võlule, lummusele, tänu millele kumbki tollest päevast muud kindlat ei mäletanud, kui põõsalindu rõkkamas ning teineteist hinge kinni hoidmas.
Ühel noist lõpmata paljudest imelistest hetkedest kostus Kassipoja kõrvu sosin: "Kas tead, ma pole veel kunagi midagi niisugust kuulnud. Aitäh sulle!"
Ja järsku tundis Kassipoeg, et ta on saanud kingituse, päris tõelise sünnipäeva-kingituse.

Sünnipäeval ‘94