Eilne sünnipäev möödus kenasti, kuigi vietnamlaste järjest rohkem välja lööva organiseerimatuse saatel. Pärast lõpuaktust toimus suur bankett, kus sööki olu umbes kahele kolmandikule osalejatest ja istekohti umbes pooltele. Oma taldrikud saime kuidagimoodi ikka täis ning istumiskohaks leidsime suure punase lava - polnudki suuremat häda. Kuigi päevakavas seisis kirjas ärasõit kell 21.00, hakati meid millegipärast kella 8 paiku õhtusöögilt välja nügima. Nii saimegi veel üle poole tunni lõpetamise asupaigaks olnud konverentsikeskuse ees busse oodata, aga kuna hüvastijätmist ja muidu jutuajamist jätkus IMO ajal leitud tuttavatega kauemaks, siis ei tekkinud ka sellest lõpuks suuremat tüli.
Liidrite hotelli tagasi jõudnult ootas meid ees ebameeldiv üllatus. Algse plaani kohaselt pidime täna lennujaama startima 16.45, aga eileõhtune silt kuulutustetahvlil teatas, et me peane kell 13 hotellist lahkuma. Ühtegi korraldajat loomulikutl enam silmapiiril ei olnud ning nõnda valitseski liidrite leeris suur segadus. Lõpuks selgus siiski, et alul viiakse meid õpilaste hotelli ning sealt kõik koos lennujaama. Deputyd ei teadnud neist korraldustest kummalisel kombel midagi - ju siis pidi nemad hiljem nende hotellist peale korjatama. Olime juba eile õhtul õpilastega kokku leppinud, et läheme hommikul linna peale viimast raha rasikama ning seetõttu otsustasin juba hommikul oma kohvrid nende juurde kaasa võtta.
Pool päeva Hanoi peal oli oodatult kultuurišokk - liiklus oli nii kaootiline ja mootorratastest üle küllastunud, et ainsaks teeületamismeetodiks sobis close-your-eyes-and-go. Mingi ime läbi suutis motikavool sinust ümber suunduda ja kui sa ise ootamatuid liigutusi ei teinud, siis oli täiesti võimalik eluga teisele poole tänavat jõuda. Mõned tuhanded närvirakud läksid küll kaduma, aga see selleks. Teine omapärane nähtus olid ``tänavakohvikud'' - pisike pappkast, mille peale on laotud mõned limonaadipurgid või mahlakann, pisikesed plastmasstoolid ümber ja kohalikud nende peal sisuliselt keset sedasama liiklusvoolu kükitamas.
 |
 |
| Close-your-eyes-and-go | Kohalike arusaam elektrisüsteemist |
Pärast paari tundi muutus päike nii kõrvetamaks, et pidasime paremaks õpilaste hotelli naasta ning vaadata, et kõik asjad õigel ajal kokku saavad. Kell 16.45 ei uskunud ma oma silmi - buss pani täpselt ettenähtud hetkel uksed kinni ja hakkas liikuma. Kuigi korraldajad olid mitu korda rõhutanud, et peale kella 13 ei tohi liidrite hotellis enam ühtegi liidrit olla, sõitsime ikka minu viimase kahe päeva elupaigast läbi ja osa liidreid tuli ikka veel peale. Oeh. Ma ei saanud enam aru, miks üldse toda õpilaste hotelli kolimise tsirkust tehti, aga ju polegi mulle kõike antud mõista.
Nüüd on väljalennuni jäänud vaid napp tunnike ja seekordne seiklus hakkab vaikselt otsa saama. Vietnam oli kena ja inimesed lahked (kuigi natuke organiseerimatud), õpilased tublid ning õlu joodav. Aga nüüd tahan küll juba koju - poolteist nädalat võõras kultuuris tahab natuke koduste oludega silumist. Aga kui jälle aasta kodus veeta, siis hakkab südame all jälle sügelema ning tahaks juba uut IMOt.
Kohtumiseni 2008 Madriidis!