Nüüdseks oleme siis züriis juba kaks päeva tööd teinud. Kohe pärast hotelli saabumist saime kätte korraldajate poolt ette valmistatud ülesannetekogu 30 ülesandega ja meil oli eilse hommikuni aega nende kallal pusida. Eile pärast hommikusööki anti lisaks ka lahendused ja nendega tegelesime kuni õhtuni.
Vietnami kui niisugust pole ma veel näinud ja kui nii edasi läheb, siis ei näe ka, sest IMO korraldajad võtavad sel aastal turvalisust kuidagi eriti tõsiselt. Meil keelati otsesõnu hotellist lahkumine ja kui Iirimaa liider pidi panka minema, anti talle ümber tänavanurga kõndimiseks relvastatud sõdur kaasa. Seejuures ei karda korraldajad mitte meie elu ja tervise pärast, vaid püüavad nii vältida ülesannete lekkimist. Kuidas see küll Ha Longi tänavail jalutades juhtuda võiks, jääb veidi segaseks, sest õpilased elavad Ha Nois kolme tunni bussisõidu kaugusel. Mobiiltelefonide kasutamine keelati ka karmide sõnade saatel ära, kuid telefonid ise jäeti meile alles. Niisiis - kes väga tahab, võib kaasaegse kommunikatsioonitehnoloogia abil ülesandeid teatada kuhu iganes ja kes ei taha, ei teeks seda ka siis kui õpilased elaksid kõrvaltoas.
Väikese kompensatsioonina hotellis arestis istumise eest korraldati meile eile õhtul pidulik vastuvõtt ohtra söögi ja kohaliku rahvakunstikollektiiviga. Kõige eredama mulje jätsid mulle ansambli muusikainstrumendid, näiteks kivist klahvidega ksülofon ja ühe keelega kandle või havai kitarri moodi pill.
 |
 |
| Vietnami rahvapillid | |
Ja muidugi on tore, kui pärast pikaleveninud õhtut äratab toanaaber sind hommikul kell 6.30, et sa ikka kindlasti kella 7st 9ni antavat hommikusööki maha ei magaks.